Rukis sobib nii toiduks kui allapanuks

Eestlaste põline leivavili rukis on küll teiste kultuuridega võrreldes vähenõudlikum, kuid selle koristamise ja turustamisega kaasnevad suuremad riskid. Olgugi et rukist on peetud Eesti tingimustesse sobivaks kultuuriks ja ajalooliselt eestlastele oluliseks toiduviljaks, on see viimastel aastatel jäänud teiste teraviljakultuuride kõrval tagaplaanile ning toiduvilja on leiva tegemiseks pidevalt imporditud.

Põllumajandusministeeriumi andmeil külvati läinud sügisel Eestis rukist 8900 hektarile, mis on veerandi võrra vähem kui aasta varem. Võrdluseks: talinisu külvati 2013. aasta saagiks 44 900 hektarile. Eelmise aasta teravilja kogusaagist moodustas nisu 49%, oder 34%, kaer 8% ning rukis kõigest 6%.

“Rukis on maailma mastaabis nišikultuur – vaid üks protsent teraviljadest,” nendib viljakaubandusega tegeleva ettevõtte AS Baltic Agro arendusdirektor Margus Ameerikas, kelle sõnul on paljudes teraviljakasvatuspiirkondades aja jooksul rukki osatähtsus järjest vähenenud ning nisu osatähtsus suurenenud. “Peamised kasvatajad on Põhjamaad, Venemaa, Poola, Saksamaa ja Kanada. Rukki aladeks on jäänud karmimate talvedega Põhjamaad ning väga kergete liivaste muldadega alad Poolas ja Saksamaal.”

Ameerikase hinnangul aitaks rukki kasvupinna suurenemisele kaasa see, kui seda kultuuri kasutataks senisest enam loomasöödana, mida on tänapäevase miksersöötmisega täiesti võimalik teha. Samuti aitaks kaasa bioetanooli tootmise areng.

Eestis on viimastel aastatel tarbimine ületanud tootmist. “Euroopa Liit ja sellega seonduv kaupade vaba liikumine annavad võimaluse osta sisse odavamat rukist naabermaadest, eelkõige Lätist,” selgitab Ameerikas, kelle sõnul sõltub kõik omahinnast. “Eesti on Euroopa Liidu kõige madalamate teraviljasaakidega maa. Madal saagikus hoiab kõrgel ka toodangu omahinda.”

Talv tõmbas pidurit

Tänavusele viljelusvõistlusele anti juuni alguseks üles kõigest kaks rukkipõldu. Näiteks Eesti Rukki Seltsi liige, Tartumaa põllumees Rein Jurs registreeris seekord võistlusele rapsi- ja hernepõllu. “Rukis ebaõnnestus kõik, tuli 20 hektarit ümber külvata odra alla,” tunnistab ta.

Rukist külvas ta sügisel seetõttu, et hinnad olid läinud aastal päris head – veidi alla 200 euro/t, samas kui nisu hind oli veidi üle 200 euro/t. Peale selle on rukis Jursi hinnangul vähenõudlik kultuur. Seni on kogu tema rukis toiduviljaks kvalifitseerunud, aga mees lisab: “Samas, kui õigel ajal kuivatada ei saa, läheb see odavalt söödaviljaks.”

Margus Ameerikas selgitab samuti, et kõik see rukis, mis jõutakse koristada enne sügisvihmasid, läheb üldjuhul leivaviljaks. “Mida hiljem koristatakse, seda enam on tõenäoline, et vihmad on kvaliteedi alla viinud. Eelmisel aastal läks ligikaudu pool kokku ostetud rukkist toiduteraviljaks ja teine pool söödavilja klassi.”

Oma rukkipõllu viljelusvõistlusele üles andnud Kõljala POÜ juht Tõnu Post Saaremaalt aga tunnistab, et tema rukis talvitus hästi – 70 hektarile külvatud rukkist elas talve hästi üle 95%.

Maakasutuse pärast

Eesti Maaviljeluse Instituudi vanemteadur Peeter Viil peab läinud talve taliteraviljadele üldiselt ebasoodsaks, sest paks lumi sadas vähekülmunud maale ning taimed jätkasid kasvu, kasutasid ära mullas oleva toiduvaru ja läksid hauduma. Nendel põldudel, kus muld rohkem külmus, oli olukord parem. “Märtsi algus näitas, et toitaineid ei jätkunud,” selgitab Viil. “Hulgal põllumeestel jäi tegemata vajalik töö – taimede pritsimine lehestiku kaitseks. Paljud põllud ei kandnud ja seda tööd oli ka raske teha.”

Madalat isevarustatuse taset kommenteerides möönab Eesti Rukki Seltsi president Vahur Kukk, et teiste kultuuride kasvatamine on üldiselt ahvatlevam, sest nende turustamisega on vähem probleeme. Rukkisaagi kvaliteet aga sõltub palju koristuse aja ilmastikust. “Turustamise risk on suurem,” tunnistab ta.

“Arvan, et Eesti viljakasvatajad soovivad saada oma maalt suuremat tulu ja see on põhjus, miks ei taheta rukist külvata,” tunnistab OÜ Estonia nõukogu esimees Jaanus Marrandi. “Samas olen kindel, et paljudel juhtudel oleks rukkikasvatamine vägagi mõistlik, sest seal on ka kulud väiksemad ja eriti viimaste aastate hinda silmas pidades oleks tulemus päris hea, kui õnnestuks müüa toiduviljana.”

Tõnu Post tunnistab samuti, et rukki hind on üldiselt madalam ja toiduviljana ostetakse seda suhteliselt vähe kokku. Mõned loomakasvatajad aga pelgavad seda siiani loomasöödana kasutada. Kõrgekasvulist ‘Sangastet’ kasvatab ta aga peamiselt põhu pärast loomadele allapanuks.

“Enamik saagist läheb oma loomadele, aga müügiks ikka ka nii palju, et mul pole häbi poest leiba osta,” lisab ta.

Türi vallas majandaval OÜ Estonial oli läinud aastal teravilja ja rapsi all 4724 hektarit põllumaad, millest 626 hektaril kasvas rukis, mida toodeti 2540 tonni. 2012. aasta sügisel külvati rukist 585 hektarile. “Meie maakasutuse juures on selline rukkipind optimaalne, püüame edaspidigi suurendada taliviljade osakaalu,” ütleb OÜ Estonia nõukogu esimees Jaanus Marrandi.

“Estonia ettevõtete grupi maakasutus on päris suur ja kõik ettevõtted on ühinenud põllumajanduskeskkonna meetmega,” räägib Marrandi. “Kuna meil on tegu suurte pindadega, siis selleks, et tagada korralik viljavaheldus, tuleb meil aeg-ajalt külvata teravilja ka niisugustele maadele, mis pole teravilja jaoks head. Kõige mõistlikum kultuur on sellistel maadel rukis, mille kasvatamiseks on kulud pisut väiksemad ja lootus saagi saamiseks suurem kui näiteks nõudliku nisu külvamisel.”

Marrandi sõnul on OÜ Estonia ettevõtete eesmärk saada teraviljakasvatamisest tulu ja toota vilja ka oma tarbeks. Viimastel aastatel on õnnestunud müüa rukist toiduviljaks 2000 tonni ümber. “Seega võib öelda, et me ei külva nii palju rukist mitte mingitel emotsionaalsetel põhjustel, vaid rukkipinna suurus tuleb juba iseenesest meie ettevõtte teraviljapinna suurusest ja liitumisest keskkonnameetmega,” lisab Marrandi.

Oma ‘Sangaste’

“Arvud näitavad selgesti, et toetus on ‘Sangaste’ ja rukkikasvatust üldse suurendanud,” märgib Eesti Rukki Seltsi president Vahur Kukk.

‘Sangaste’ rukki kasvatamise eest makstav toetus rakendus 2009. aastal ning seda taotlema hakates tuleb taotlejal võtta viieaastane kohustus meetme nõudeid järgida. Igal kliendil on kohustus külvata ‘Sangastet’ vähemalt viiel hektaril ning ühtlasi tuleb tal täita viljavahelduse nõudeid – rukis ei tohi kasvada kõik viis aastat samal põllul, küll aga peab igal aastal olema täidetud nõue, et ‘Sangaste’ kasvab viiel hektaril.

PRIA andmetel kehtib praegu ‘Sangaste’ kasvatamise kohustus 51 taotlejal. Programmperioodi jooksul on ‘Sangaste’ rukki toetust makstud 50 taotlejale, kokku 86 180 eurot. Sangaste toetuse ühikumäär on 32.30 eurot/ha.

Rukkikrahviks nimetatud Friedrich Georg Magnus von Bergi 1875. aastal loodud talirukkisort ‘Sangaste’ on vanim praegusel ajal tootmises levinud kultuurrukki sort. 1889. aastal toimunud maailmanäitusel Pariisi sai ‘Sangaste’ rukki väljapanek teraviljade hulgas esikoha. Hiljem omistati ‘Sangaste’ rukkile esimene auhind Chicago maailmanäitusel. ‘Sangaste’ on praegu vanim registreeritud kultuurrukki sort maailmas.

Aastatel 2010–2012 oli ‘Sangaste’ all rukkisortide hulgas suurim seemnepõldude pind – seda kasvatati kokku 469,7 hektaril. Sertifitseeritud seemnete tootmismahtude osas ületab ‘Sangaste’ kõiki teisi Eestis kasvatatavaid rukkisorte. Kokku sertifitseeriti aastatel 2010–2012 u 649 tonni ‘Sangaste’ seemet. 2012. aastal moodustas ‘Sangaste’ ligikaudu 56% talirukki sertifitseeritud seemnest Eestis.

Saagiks ka põhk

‘Sangaste’ rukist kasvatab ka Harjumaa mahetootja ja tänavu Eesti kõige Läänemere-sõbralikumaks farmiks tituleeritud Saidafarm OÜ. Tänavu on rukki all 40 hektarit.

“Plaanis oli enamgi, kuid ei suutnud oma soove sügiseste sadude vahele sobilikult seada,” teatab Saidafarmi omanik Juhan Särgava, kes kasvatab ‘Sangaste’ rukist ennekõike kahel põhjusel: “Esiteks suurest lugupidamisest krahv Bergi vastu ja teiseks meie praktiline vajaduski räägib sama keelt.”

Põhku läheb tarvis loomadele allapanuks, sest farm majandab tahesõnnikuga. “Põhukõrres leiavad endale suurepärase elumaja need paarsada sorti milli- ja mikroelukat, kes asuvad sõnnikut läbi töötama – komposteerima,” selgitab Särgava. “Teiseks on rukki juur väga tänuväärne maaparandaja, mis ulatub enam kui meetri sügavusele ja jätab endast kapillaari pinna- ja põhjakihi vahele. Liigvesi pääseb maa alla – lombid põllul vajuvad kiiremini tühjaks, ja vastupidi: põuasemal ajal aitavad vett tuua alumistest kihtidest ülespoole. Nõnda võib rukist pidada ka maaparandajaks.”

Kuna Saidafarm on mahefarm, on lehmade toidupoolis rangelt piiritletud. Nii ongi rukis Särgava sõnul üks võimalus, mis aitab mahelehmade muidu kesiseks jäävat toidulauda rikastada. “Rukkijahu paljalt süüa ei sünni, kuid lisandina teiste viljadega annab suurepärase jahusegu, mida sarvilised heameelega eineks võtavad ja piimalisa annavad,” täpsustab Särgava, kelle sõnul on rukis äärmiselt kannatlik vili. “Kui temaga veidigi tegelda, annab ta kasvatajale ikka leiva jagu kätte.”

Kuna meie kliima on muutlik, ei anna rukis igal aastal head saaki. Särgava arvates on rukis ka väga pedagoogiline vili: “Soovitan ikka rukist kasvatada, selle järele oma tegude tagajärgi vaadelda. See õpetab, mõnikord isegi valusalt. Aga alati paremini kui mõni riigivõimu organ või muidu harkjalg.”

Eesti ühe suurema ‘Sangaste’ kasvataja JK Otsa Talu OÜ juhataja Jaan Kiisk tunnistab, et olude sunnil pole tal enam edaspidi indu seda sorti palju kasvatada. “Sellega on palju lisatööd ja saak on väiksem ning praegune toetus pole piisav, et seda kompenseerida,” põhjendab ta. “Võrreldes teiste sortidega on saak veerandi või isegi kolmandiku võrra väiksem.”

Põhjuseks toob ta väiksema tulukuse kui teistel kultuuridel – madalam hind, realiseerimisega suuremad raskused, kasvatajal puudub kindlus, suur sõltuvus koristusaja ilmast.

Kuna ‘Sangastest’ tuleb palju põhku, saab seda kasutada ka kütusena kateldes, aga selleks peavad olema Kiisa sõnul kindlad tingimused – tuleb õigel ajal koristada ja põhk varju all hoida, et see kuiv oleks – ent sellega kaasnevad kulutused. Rukki kasvatamisest ta siiski ei loobu. ‘Sangaste’ on plaanis asendada Jõgeva sortidega, suuremas osas sordiga ‘Elvi’. “Sangaste jääb allapanuks loomadele, selleks on see sobilik,” lisab ta.

Artikli originaal: Maaleht