Harju elu intervjuu Juhan Särgavaga (2013)
Pälvisite hiljaaeg läänemere-sõbraliku põllumajandustootja Eesti eelvoorus esikoha. Mille eest täpsemalt?
Juhan Särgava: Arvan, et 20-aastase töö eest mahe-tootjana. Just nii kaua oleme Saidafarmis mahe-tootmisega tegelnud. Ja mitte mina üksi – meil leiab aasta keskmisena rakendust 30 inimest, tootmistsükkel on välja arendatud künnist, külvist valmistoodanguni ehk piima, kohupiima ja juustuni. Loomulikult toodame ka sööta mahedal moel, väetamata põldudel. Sellega toidame ära 500 looma, neist 200 lüpsilehma. Võrreldes tavatootmisega jääb meil igal aastal põldu viimata ligi 250 tonni väetisi, pritsimata 500 kilo taimemürke. 20 aastaga on see suur mürgikoorem, ilma milleta oleme toitu tootnud!
Väetistest vähem kui pool jõuab taime sisse, teine pool läheb keskkonda, sealhulgas Läänemerre. Selles kontekstis on endalgi hea meel tunnustuse üle.
Kas teid võib endiselt tituleerida Ida-Euroopa suurimaks mahetootjaks?
Eestis on Saidafarmist mööda läinud Metsavenna talu Võrumaal, väidetavalt mitmed farmid Poolas ja Saksamaal. Põhjus on ilmselge – aina enam levivad allergiad ja tervisehäired, mille peamiseks põhjuseks peetakse just põllumajandusmürke. Järjest enam inimesi soovib puhast toitu samasuguse enesestmõistetavusega nagu mugavat autot või päikesepatareiga muruniidukit.
Mahetootjaid tuleb juurde, aga sagenevad ka süüdistused, et mahetoodang on üks kallis petukaup. Kuidas kommenteerite?
Süüdistavad need, kes konkurentsis alla kipuvad jääma. Süüdistatakse ka mõnd politseinikku, et tegeleb korruptiivse tegevusega, võtab altkäemaksu. Aga ega politseid kui ametkonda sellepärast veel süüdi mõista ei saa. Nii on ka mõne tootjaga, kes üritab tarbijat petta. Kindlasti jäädakse aga varem või hiljem petukaubaga vahele, selle kindlustab piisavalt tihe kontrollsüsteem. Tänane klient on ka nõnda teadlik, et oskab eristada kahtlase kvaliteediga kaupa.
Olete jälginud hindasid kaupluseletil – kui palju on Saidafarmi firmamärki kandvad tooted kallimad näiteks Tere kaubamärki kandvatest analoogsetest toodetest?
Ega suurt hinnavahet ei ole, keskmiselt ehk 2-5 protsenti. Arvestades aga seda, kui võimsad on odavama toodanguga suurtootjate reklaamikampaaniad, jääks mahetootjate toodang poeriiulitel täiesti märkamatuks, kui meil poleks oma kindlat ostjat; tarbijat, kes just mahetootja toodangust lugu peavad. Tõestuseks nendele sõnadele kasvõi fakt, et Saidafarm on end 20 aastat mahetoodanguga ära majandanud. Toetusena oleme saanud vaid neid summasid, mis mahetootjatele ikka makstakse. Läti, Eesti ja Poola on Euroopa Liidu 27 liikmesriigi hulgas kõige madalama mahetoetuse määraga. Võistlema peame samal, avatud turul.
Järgmisest aastast peab kõikide mahetootjate lüpsikari olema laudas vabapidamisel. Saidafarmis on lehmad siiani lõaspidamisel. Kuidas on üleminekuga?
Selline määrus on tõesti olemas ja Saidafarm ka vabapidamisele üleminekuks valmistub. Kuigi ma seda õigeks ei pea. Maaülikoolis tehtud uuringud on tõestanud, et Eestis lõas peetud lehmade eluiga on pikem, neil sünnib rohkem elus vasikaid, nende sõrad on tervemad. Heaolu jääb vaid sõnakõlksuks. Täna on vabapidamise kiire sundkohustus tõsiseks probleemiks 155 mahetootjale Eestis. Saidafarm saab hakkama, aga vabapidamise peavad kasutusele võtma kõik mahetootjad. Ma pole päris kindel, et kõik sellega ka hakkama saavad. Kui aga mahetootjaid vähemaks jääb, on kahju. Loomulikul teel väheneb tootjate arv niigi – vanu läheb rohkem eest ära, kui noori peale tuleb.
Üks lüpsirobot asendab 1,5-2 inimese töö laudas, söödarobot võtab ära veelgi rohkem tööd. Kas olete Saidafarmis mõelnud robotitele?
Ei. Mitte et mahetootjal robotite kasutamine keelatud oleks. Minu arvates pole robotite poolt lüpstud piim see, mida sõõrutatakse lehma talitades, meil torusselüpsil. Olen kindel, et nii arvavad ka meie toodangu tarbijad. Nii et kui läheksime üle robotlüpsile, kaotaksime osa oma austajatest.